Eesti naisjalgpallurite pühapäevane armulaud

Eelmisel sügisel A le coq arenal peetud JK Pärnu ja Wolfsburgi naiskondade vaheline mäng näitas, kui suur on tegelikult tasemevahe Eesti ja Euroopa naiskondade vahel. Kahjuks on vähe Eestis klubisid, kes vabatahtlikult tegeleks naiste või tüdrukute treenimisega. Naiste jalgpallist räägitakse üldse üsna vähe- näiteks viimase suurema meediapommi- Tammeka puhul ei mainitud kuskil korrakski, et mis saab edasi Tammeka naistest. Ka nemad mängivad  meistriliigat ning olid eelmisel hooajal auväärsel neljandal kohal.
Miks on nii, et Eesti tasemel tippnaisjalgpallurid peavad mängima ja treenima oma "heast tahtest" ning peamine motivatsioon on lihtsalt mängida? Jalgpallimäng on justkui pühapäevane armulaud- saad nädalaks oma patud minema mängida ja püha leiva asemel  õnnistatud muru näksida.
Arenenud ja areneva Euroopa riigina võiksime ja peaksime oma jalgpallikultuuri edasi arendama ka naiste tasemel, seega võiksime endale seada kõrgemad eesmärgid.Naised peavad mängima nö oma lõbuks-nagu teada on, siis naistele mängimise eest palka ei maksta.  Seda enam on lihtne mõista, miks väga paljud noored ja paljulubavad naistalendid oma tee jalgpallist lahku ajavad. Leiba lauale see ju ei too ning üldsegi oleks ühel naisterahval paslikum tegeleda millegi "targemaga" kui palli taga ajamisega. Naisjalgpallurid on sunnitud treenima ja mängima oma põhitöö kõrvalt- siit ka ilmselge põhjus, miks me Euroopa või maailma mastaapides silma ei paista. Millal me jõuame selleni, et ka Eesti naised saaksid endale lubada ametinimetust "jalgpallur"?
Loomulikult ei saa see kõik toimuda üleöö, aga siin võiks olla Eesti klubidele väike mõtlemiskoht. Miks mitte alustada või vähemalt võimaldada jalgpallitrenne ka väikestele tüdrukutele? See muidugi eeldab lastevanemate vabameelsust ja avatust, mis omakorda tuleneb ühiskonna üldarusaamadest. Samas võiks inimesed ringi vaadata ja näha, et siiani pole ükski tüdruk palli mängimisest poisiks muutunud.

Mees vs naine platsil

Olen oma jalgpallihuvi tõttu sattunud nii mõnessegi tulisesse vaidlussesse, mille teemaks on naiste ja meeste erinevus palliväljakul. Sellistel puhkudel tekib kergelt fanaatilise usukuulutaja tunne, kes oma põhimõtteid pähe määrida üritab.  Siiski, puht anatoomiliselt võttes- jah, erinevused on, seda ei saa eitada, aga kuivõrd nad siis tegelikult midagi halvemaks või paremaks muudavad?
Spordiekspertide arvates on naiste jalgpall sujuvam ja väiksemate katkestuste ning vigastustega. Naised on oma mängus tavaliselt ausamad, simuleerimist ja vigade välja meelitamist harrastatakse vähem. 
Erinevus on kindlasti ka mängu kiiruses- naiste jalgpall  on sageli aeglasem kui meeste oma. Üks võimalik faktor, mida arvesse tuleks võtta, on see, et naiste kopsud on väiksemad ning seega jõuab nende verre vähem hapnikku. Kuna nii meeste kui naiste mäng on 90 minutit pikk, väsivad naised tõenäoliselt kiiremini. 
Naiste väiksem kasv aga näiteks tekitab väljakule rohkem ruumi, mis on ühest küljest eelis, aga samas ka mitte- naisest kaitsemängija katab värava ees ära palju väiksema ala, kui sama positsiooni mängiv mees- seetõttu lüüakse tavaliselt naiste mängudes ka rohkem väravaid.
Kuna poisslapsed leiavad tee jalgpallitrenni tavaliselt juba üsna väikses eas, ei ole imestada ka erinevuste üle, mis puudutavad tehnikat. Siiski on näha, et naiste jalgpallist räägitakse üha enam ning seda väikest missiooni täidab ka siin see blogi. Jalgpall on imeline mäng ning võimalust seda mängida ei tohiks piirata ükski kromosoom.